Mul on kange kiusatus rääkida teile lugu sellest, kuidas üks otsija läks Jumala juurde ja tahtis tõde õppida. Jumal kurtis: "Mu sõber, täna on nii palav. Palun too mulle klaas vett." Otsija läks ja koputas esimese ettejuhtuva maja uksele. Lävele tuli kaunis noor naine. Otsija armus temasse, nad abiellusid ja neil oli palju lapsi. Ühel päeval hakkas sadama ning aina sadas ja sadas - jõed tõusid üle kallaste, tänavaist said vood, majad uhuti minema. Otsija püüdis oma naist ja lapsi päästa ning kui vool ta ära kandis, hüüdis ta: "Issand, palun päästa mind!", mille peale Issand küsis: "Kus on klaas vett, mida ma palusin?"
See on vahva lugu, sest enamik mõtleb aja raames. Inimene elab aja järgi. Tuleviku avastamine on ikka olnud eelistatavaim põgenemismäng.
Me mõtleme, et muutused meis saavad tulla aja jooksul, et korda saab enese luua vähehaaval, päev päeva järel. Kuid aeg ei too korda ja rahu, mistõttu meil tuleb lakata mõtlemast järkjärgulisuse mõistetes. See tähendab, et meie jaoks pole homset, milles olla rahumeelne. Meil tuleb jalamaid korras olla.
Kui on tegemist tõelise ohuga, siis aeg kaob, eks ole? Toimimine on sel juhul viivitamatu. Kuid me ei näe paljude oma probleemidega seonduvat ohtu ja seetõttu leiutame aja, et neist üle saada. Aeg on petis, sest see ei aita meil kuidagi muutuda. Aeg on liikumine, mille inimene on jaganud minevikuks, olevikuks ja tulevikuks ning kuni ta seda jagab, on ta alati konfliktis.

Kas õppimine on aja küsimus? Tuhandete aastate kestel pole me suutnud selgeks saada, et on paremaid eluviise kui üksteise vihkamine ja tapmine. Aja probleemi on väga vaja mõista, kui tahame lahendada elu, millel oleme aidanud muutuda nii ebardlikuks ja mõttetuks, nagu see on.
Esmalt tuleb mõista, et me saame aega vaadata vaid meele värskuse ja süütuse abil, mida oleme juba käsitlenud. Me oleme paljude probleemide suhtes segaduses ja sellesse segadusse uppunud. Kui inimene on metsa eksinud, mida ta siis kõigepealt teeb? Jääb seisma, eks ole? Ta peatub ja vaatab ringi. Aga mida rohkem oleme segaduses, seda enam tormame ning aina otsima, palume, nõuame ja nurume. Esimene asi, mida tuleks teha, kui tohin selle välja pakkuda, oleks sisimas täielikult peatuda. Kui te sisemiselt, psühholoogiliselt peatute, siis muutub teie meel väga rahumeelseks ja selgeks. Siis saate seda ajaprobleemi tõeliselt vaadata. Probleemid on olemas vaid ajas, s.t. kui tegeleme mingi küsimusega mittetäielikult. See mittetäielik tegelemine loobki probleemi. Kui kohtame seda täieliku tähelepanuta -, siis loome probleemi. Probleem kestab seni, kuni me ei pööra sellele täit tähelepanu, lootes seda kunagi hiljem lahendada.
Kas teate, mis on aeg? Mitte kella järgi, vaid psühholoogiline aeg? See on vahemik, mis lahutab mõtet ja tegu. Mõte on ilmselt enesekaitseks, mõte turvalisusest. Toimimine on alati vahetu, see pole minevikust ega tulevikust pärit. Toimimine on alati olevikus, kuid see on niivõrd ohtlik ja ebakindel, et me kohandume mingi mõttega, millelt loodame saada teatavat turvatunnet.
Vaadake seda eneses. Teil on ettekujutus, mis on õige ja vale või mingi ideoloogiline mõiste iseenda ja ühiskonna kohta ning te toimite vastavalt sellele kujutlusele. Seetõttu on toimimine kujutlusega kooskõlas, läheneb sellele, mistõttu alati tekib konflikt. On kujutlus, vahemik ja toimimine. Vahemikus aeg paiknebki. See vahemik on põhiliselt mõtlemine. Kui mõtlete, et homme saate õnnelikuks, siis on teil enesest kujutlus, mille järgi te saavutate teatava soovitud tulemuse aja jooksul. Nägemise, ihalduse ja järgnevate mõtete toel jätkuva ihaldamise läbi lausub mõtlemine: "Homme olen ma õnnelik. Homme saavutan edu. Homme on terve maailm üks imekaunis paik." Seega loob mõtlemine selle vahemiku, milleks on aeg.
Nüüd küsime, kas saame aja lõpetada? Kas suudame elada nii täielikult, et poleks mingit homset, millest mõelda? Sest aeg on kurbus. Eile või tuhat eilset tagasi te armastasite kedagi või oli teil kaaslane, keda pole enam, ning see mälestus jääb, te mõtlete sellega seonduvast naudingust ja piinast, vaatate tagasi, soovite, loodate ja kahetsete. Mõtlemine, jahvatades seda kõike taas ja taas, loob kurbuseks nimetatud asja ja annab ajale jätkuvuse.
Kuni mõtte loodud ajavahemik on olemas, on ka kurbus, jätkuv hirm. Tekib küsimus, kas vahemik saab kaduda? Kui küsite: "Kas see lõpeb kunagi?", siis on see juba kujutlus, midagi, mida tahate saavutada, mistõttu ajavahemik on taas kohal ja teie olete jälle lõksus.

// ja veel : filmis saab ju tunni jooksul jutustada-näidata näiteks nii terve elu  kui ehk  vaid minuti  ..

sõber Oskari   arvamused AJAST : link

tore mõte 1est foorumist  ja teisest

Ja Lõpuks Miskit Uut Ka : 8-mõõtmelinefaasruum

CC